lisandpolümeriseerimine

Lisandpolümeriseerimine on üks olulisemaid protsesse organilise keemia alal, kus ühendid liituvad omavahel, moodustades suuri molekulide ketseid ehk polümeere. See protsess toimub lisadesse (addition) monomeeridevahelisi sidemeid ilma, et vabaneksid kõrvaltooted nagu vesi või halogeenhüdraatid. Lisandpolümeriseerimine on üks levinumaid viise polümeeride saamiseks, mis on laialdaselt kasutatud tööstuses, näiteks plastmasside, elastomeeride ja muude polümeermaaterjalide tootmises.

Protsessi aluseks on monomeeride (ühendite, mis võivad polümeriseeruda) reaktsioon, mille käigus moodustuvad uued sidemed. Lisandpolümeriseerimine võib toimuda radikaalselt, iooniliselt või koordineeritult, sõltuvalt reaktsiooni mehhanismist. Radikaalne polümeriseerimine on levinuim protsess, kus algab radikaalide tekkega, mis edasi levivad monomeeridevaheliste sidemete moodustamise kaudu. Iooniline polümeriseerimine toimub positiivsete või negatiivsete ioonide kaudu, mis juhivad reaktsiooni ettepoole. Koordineeritud polümeriseerimine, näiteks Ziegleri-Natta katalüsaatorite abil, võimaldab kontrollida polümeeride struktuuri ja omadusi.

Lisandpolümeriseerimine on oluline ka bioloogilistes protsessides, näiteks DNA ja RNA polümeriseerimisel, kus nukleotiidid liituvad omavahel, moodustades geene kandvaid ketseid. Polümeriseerimine on ka oluline biotehnoloogias, näiteks sünteetiliste polümeeride loomisel meditsiinilistele tarbeks või uute materjalide arendamisel.

Protsessi kontrollimiseks kasutatakse erinevaid katalüsaatoreid ja reaktsioonitingimusi, et saavutada soovitud polümeeride omadused, nagu molekulmass, struktuur ja mehaanilised omadused. Lisandpolümeriseerimine on efektiivne ja laialdaselt kasutusel oleva protsessi, mis võimaldab saada mitmesuguseid polümeere, mis on olulised tänapäeva tehnoloogia ja tööstuse arenguks.