liigutused

Liigutused on organismi kehaosade liikumised ja neile suunatud toimingud. Neid võib pidada nii tahtlike kui tahtmatute, ning need jagunevad reflektoorseteks, tahtlikeks ja ritmilisteks liikumisteks. Liigutuste uurimine hõlmab meditsiini, neuroloogiat ja kineesioloogiat ning katab nii anatoomilised kui funktsionaalsed aspektid.

Füsioloogiline alus koosneb skeletilihastest, neuromuskulaarsetest ühendustest ja närviimpulsside levikust. Liikumine tekib, kui motoneuronid juhivad lihaseid, mille vahendajaks on atsetüülkoliin. Keskne juhtimine toimub ajus: primaarne motoorikoor, premotoorne ala ja supplementaarne motoorne ala aitavad liikumist planeerida ja koordineerida, seejärel edastatakse signaal basaalgangliatele ja cerebellumile. Proprioception ja tagasiside annavad liikumisele täpsuse ja võimaldavad kohanduda vastavalt vajadusele.

Liigutuste tüübid: tahtlikud liigutused hõlmavad eesmärgipärast kättesaamist või esemete haaramist; reflektoorsed liigutused tekivad ilma teadliku osaluseta (nt patellaarne refleks); ritmilised liikumised on korduvad ja kaasnevad sageli käitumisega (nt kõndimine).

Areng ja patoloogia: imikutel arenevad liigutused järkjärgult alates pea tõstmisest kuni istumise, seismise ja kõndimise poole. Liikumist võivad mõjutada haigused nagu Parkinsoni tõbi (värin, bradükineesia), distoonia, ataksia ja spastiline parees; ravi hõlmab füsioteraapiat, liikumise koordineerimise parandamist ning mõnikord medikamentoosset või kirurgilist ravi.

Kasutus kultuurilisel tasandil: liigutused tähistavad žeste ja emotsioone ning neid kasutatakse viipekeeles, tantsus ja lavapildis, kus liikumise kvaliteet on oluline osa esitlusest.