lauseüksus

Lauseüksus on grammatiline üksus, mis väljendab predikaadi ja selle kaasosaluste tähendust ning mis võib olla iseseisev või sõltuv osa suuremast lausest. See on lauseühikute uurimisel keskne mõiste ning aitab mõista, kuidas lausete erinevad osad moodustavad tähenduse.

Iseseisev lauseüksus, ehk põhilause, saab väljendada täielikku mõtet ja võib seetõttu funktsioneerida iseseisvalt. Näiteks: Ta kirjutas raamat. Selline lause sisaldab tavaliselt predikaati ja subjekti ning võib esineda lihtlausena või osana suuremast lausest.

Sõltuv lauseüksus, ehk ala-lause, ei saa iseseisvalt täielikku mõtet esitada. See sõltub teisest lauseüksusest ning lisab täpsust või tingimust. Näide: Kui ta naeratas, hakkas ta laulma. Sõltuv lause võib olla algul või lõpus ning ühendub põhilausega konjunktsioonide abil (nt et, kui, sest).

Lauseüksuseid võib liigitada ka vastavalt ühendusele: liitlause moodustub kahe või enama lauseüksuse ühendamisel kooskõlastavate sidesidega (nt ja, või), samas kui ala-lause on seotud põhilausega sõltuva seose kaudu (nt põhjus-, ajastus- või tingimuslaused). Lauseüksusena toimivad erinevad vormid ning lausekujundus võib varieeruda käänete ja tegusõna vormide poolest, kuid predikaat on keskne elementi lõikes.

Kasutuselt on lauseüksus alus lause struktuuri analüütilises ja õpitatavas kirjanduses, grammatikas ja keeletoimetuses, kus see aitab eristada mõtte arendamist, ajastust ning osade omavahelist seost.