lausekomponentides

Lausekomponentides ehk lauseosades mõistetakse keelesüsteemi põhielemente, mille abil lause kannab tähendust ja millel on kindel grammatiline roll. Eesti keeles on lauseosade kogumi keskmes subjekt ja predikaat, kuid lauseid täiendatakse ka teiste komponentidega, nagu täide, kaudtäide ja määrused. Lausekomponendid võivad olla kas olulised või lisatud, sõltuvalt sellest, millist tähendust ja rõhuasetust lause kannab.

Peamised lausekomponendid on subjekt ja predikaat. Subjekt näitab, kes või mis lausest midagi teeb või millega on mõeldud; predikaat sisaldab lause peamist tegevust või olekut, sageli koos tegusõna või tegusõnade grupiga. Vähemal või keerulisemal määral on lauses vaja täidet: otsene täide, mis määrab, keda või mida tegusõna mõjutab, ning kaudtäide, mis näitab sihtpunkti või teisaldamisülesannet. Määrus ehk adverbiaalne osadus kirjeldab tegutsemise tingimusi nagu aega, kohta, viisi või põhjust. Mõnikord esinevad ka täiendused või teised lauseosad, mis täpsustavad või laiendavad teavet.

Eesti keeles on lauseosade järjekord suhteliselt paindlik, kuid rollid jäävad selgelt mõistetavaks tänu käänete ja partitiiv- või genitivivormide kasutusele. Kui lause sisaldab täidet ja määrust, võivad sõnade järjestused varieeruda ilma tähendust muutmata, sest lõpp- ja kaasosade vormid märgivad nende funktsiooni.

Näited: "Koer joob vett." – siin on subjekt "Koer" ja predikaat koos otsese täidena "vett." "Õpilane annab õpetajale raamatu." – subjekt "Õpilane", predikaat "annab", kaudtäide "õpetajale" ja otsene täide "raamatu." "Koer jookseb kiiresti." – määrus "kiiresti" kirjeldab tegutsemise viisi.