lähtealuse

Lähtealuse on termin, mida kasutatakse eesti keeles kirjanduses ja metodoloogilistes aruteludes viitamaks uuringu või tõlgenduse aluseks olevale allikate kogumile. See rõhutab, et tõendid ja järeldused tuginevad kindlale allikate komplektile ning et nende päritolu ja usaldusväärsus on nähtav ja arvestatav osa uurimistööst.

Lähtealuse mõiste hõlmab baasina loetavaid materjale, mis on tõendite allikaks: dokumente, arhiivimaterjale, intervjuusid, suulist pärimust ja teisi allikavorme. See võib sisaldada nii esmaseid kui ka teiseseid allikaid ning sageli on tähtis esitada, kuidas iga allikas panustab üldisele arusaamale ja väidetele. Lähtealuse käsitlus on tihedalt seotud allikakriitika ja tõendusliku metodoloogia põhimõtetega.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad ajaloolisi ja arheoloogilisi uurimusi, kultuuriloolisi ja humanitaarteaduste uuringuid ning digitaalseid humanitaarteadusi, kus uurija kirjeldab ja kriitika abil hindab lähtealust kui uurimuse põhikonstruktsiooni. Lähtealuse hindamisel keskendutakse päritolule, usaldusväärsusele, kattuvusele teiste allikatega, esinduslikkusele ning ajakohasusele.

Lähtealust eristatakse mõnest sarnasest mõistest, näiteks algallikast (primary source) ja üldisest allikate kogumist. See on rohkem meta-kultuuriline või metodoloogiline kontseptsioon, mis kirjeldab kogu allikapõhise tõendu aluse tervikut, mitte üksikut dokumenti. Näiteks võib teadustöö lähtealuseks olla erinevate allikate päritolu ja koostise süsteemne kirjeldus ning nende usaldusväärsuse kriitiline hindamine.