külmjahutaja

Külmjahutaja on kodumasin, mille eesmärk on hoida toiduaineid ja jooke madalal temperatuuril. See aeglustab bakterite kasvu ja pikendab säilivusaega. Enamik külmjahutajaid koosneb jahutuskambrist ning sageli eraldi sügavkülmiku osast; mõnel mudelil on külm ja sügavkülm ühes kapis. Seadmete suurus, kujundus ja funktsioonid varieeruvad mudeli kasutusvajaduste järgi.

Tööprintsiip: Enamik kodukülmjahutajaid kasutab vedelikjahutuse (vapor-compression) põhimõtet. Külmutusainet surub kompressor gaasilisest olekust kõrgema rõhuga vedelaks; vedel aine liigub kondensaatorisse, kus vabaneb soojus ja see kondenseerub. Paisventil või termostaat vähendab rõhku ning jahutusaine jõuab aurustisse (evaporator), kus see aurustub ja imab soojust siseõhust. Jahtunud õhk levib kapis ning aitab tagada soovitud temperatuuri.

Külmjahutajad on erineva kujuga ja paigutusega. Tüübid hõlmavad ülaosas külma ja alumises osas sügavkülma (top- või bottom-freezer), külg-külg (side-by-side) mudelid ning mini- või kompaktmudelid. Paljud mudelid on frost-free ehk jääkogunemise vältimisega; mõnel juhul on vaja manuaalset sulatamist. Mõne mudeli sisustus võimaldab kohandada riiuleid ja hoiukohad vastavalt vajadusele.

Energia ja keskkond: Energiatõhusus on märgistatud energiamärgisega. Kaasaegsed külmjahutajad kasutavad keskkonnasõbralikke külmutusaineteid nagu R600a (isobutane) või CO2 (R744). Vanemad süsteemid võisid kasutada freone, mis on keskkonnale kahjulikum ja mida on järk-järgult asendatud.

Ajalugu: Mehhaanilise külmjahutuse areng sai alguse 19. sajandi lõpus. Carl von Linde ja teised arendajad lõid efektiivse vedelikjahutuse süsteemi, mis tegi külmikud laialdaselt kättesaadavaks. Tänapäeval on külmjahutajad köögitarvikute standardne osa ning nende tehnoloogia on pidevas arengus.