kõlavuse

Kõlavus ehk timbre on helide kvaliteet, mis eristab kahe sama kõrgusega ja sama helitugevusega heli. See kirjeldab heli värvi või toonilist iseloomu ning ei sõltu kõrgusest (pitch) ega intensiivsusest, vaid heliallika sisemisest struktuurist ja esitusviisist.

Kõlavus tuleneb peamiselt helis sisalduvatest ületoonidest ja nende amplituudidest. Ületoonide koosseis ning nende suhted määravad, kas heli kõlab hele või tumedalt, teravalt või pehmelt. Lisaks mõjutavad kõlavust ka helitekstuuri kujunemine (ADSR ehk attack-decay-sustain-release), artikulatsioon ja resonaatorid ning ruumi akustika ja salvestustingimused. Seetõttu võivad sama kõrgusega toonid kõlada väga erinevalt sõltuvalt sellest, milline instrument või hääl neist heli tekitab ja kuidas seda esitatakse.

Mõjutajad hõlmavad instrumenti või häält, materjale ja konstruktsiooni, mängustiili ning resonaatoreid ning helinõustamist ruumi või salvestuse kontekstis. Kõlavust uuritakse nii kergetes kuulmismeetodites kui ka kvantitatiivsetes toetamises, kus rakendatakse psühhoakustika ja helitehnika meetodeid. Üksikasjalikud näitajad hõlmavad spektri keskmist (spectral centroid), spektri kalle (spectral slope) ja roughness, mis aitavad kirjeldada heli heledust, teravust ja üldist kõlazolatsiooni.

Näited: sama kõrgusega toon võib kahe erineva instrumenti, näiteks flöödi ja oboe vahel kõlada väga erinevalt; samuti võivad laulhääled sama meloodiat esitades omada märkimisväärselt erinevat kõla sõltuvalt tehnika ja resonantside muutustest. Kõlavus on seega keskne mõiste muusikalises helis, mis võimaldab eristada helisid, mitte ainult nende sagedust ega vali.