käändeduses

Käändeduses on mõiste, mis kirjeldab, kuidas keeles kasutatakse käänete abil sõnade grammatilisi suhteid. See hõlmab nimisõnade, asesõnade ja omadussõnade vormide muutumist ning nende vormide funktsioone lauses—näiteks kes on teema, kellel on omandi tähendus või milline on objekti asukoht või suund. Käändedus aitab väljendada semantilisi suhteid ja võimaldab tähenduse väljendada ka siis, kui lausete järjekord paindub.

Eesti keeles on nimisõnadel, asesõnadel ja omadussõnadel mitmesugused käänded. Vormid moodustuvad lisanditega, mis lisatakse sõna lõppu; need võivad sõltuda arvust (ainsus/mitmus) ja lause rollist. Käänded märgivad koha ja suuna, omandi, olemusliku seisundi ning ajal või teiste semantiliste suhetega seotud tähendusi. Tänu käändetele on eesti keel suhteliselt paindlik sõnajärjekorraga ja lause tähendus on sageli selge ka erinevas järjekorras.

Käändeduse õppimine hõlmab mõistmist, milliste käändevormidega seonduvad erinevad tähendused ning millised vormid on kõige tavapärasemad. See nõuab harjutamist ning reeglite ja erandite omandamist, sest käänded võivad esineda erinevates kombinatsioonides ning mõningaid vorme tuleb erandlikult meelde jätta.

Seos teiste grammatiliste nähtustega on käändedusel keskne: see määrab suure osa lause struktuurist ja tähenduse eristamisest, aidates kaasa lause paindlikkusele ning sõnade endi morfoloogilise rikastatuse kasutamisele.