käibekapitalis

Käibekapital (inglise keeles working capital) tähistab ettevõtte lühiajaliste varade ja lühiajaliste kohustuste vahet ning näitab ettevõtte lühiajalist likviidsust ja suutlikkust rahastada igapäevast tegevust. Käibekapitali suurus sõltub varade ja võlgade struktuurist ning see kajastub raamatupidamises kui erinevus lühiajaliste varade ja kohustuste vahel. Käibekapital arvutatakse kui lühiajalised varad miinus lühiajalised kohustused. Positiivne käibekapital tähendab, et ettevõttel on lühiajaline rahavoog katmaks töötavaid kulusid ja varusid; negatiivne käibekapital viitab likviidsusriskidele ning võib piirata äritegevuse rahastust.

Peamised mõõdikud on jooksva suhte (current ratio), kiire suhe (quick ratio) ja rahavoodöö suhe (cash ratio). Jooksva suhe arvutatakse kui lühiajalised varad jagatud lühiajaliste kohustustega; kiire suhe on (lühiajalised varad − varud) jagatuna lühiajaliste kohustustega; cash ratio võrdub sularaha ja sarnaste likviidsete varade jagatuna lühiajaliste kohustustega. Käibekapitalit analüüsitakse ka rahavoogude tsükliga (cash conversion cycle), mis kirjeldab, kui kiiresti ettevõte muundab varad sissetulevate rahavoogudeks.

Käibekapitali haldamine hõlmab varude optimeerimist, võla ja maksete tähtaja juhtimist, võlgade sissenõudmist ning krediidipoliitika korraldamist. Eesmärk on säilitada piisav likviidsus, vähendada finantseerimiskulusid ja tagada tegevuse stabiilsus, eriti hooajalisuse või majanduskriisi ajal.

Võimalikud riskid hõlmavad ebapiisavat käibekapitalit, mis võib põhjustada makseviivitusi ja likviidsusprobleeme; liigse käibekapitali korral võib kapitali kasutus olla ebaefektiivne. Seetõttu on oluline pidev jälgimine ja prognoosimine, et tagada piisav likviidsus ning tasakaal käibe ja investeeringute vahel. Käibekapital on keskne näitaja ettevõtte finantsilises tervises ja operatiivses võimes.