kvantpõimumisele

Kvantpõimumine, tuntud ka kui kvantseoseksitamine, on kvantmehaanika nähtus, kus kaks või enam osakest loovad ühise kvantoleku, nii et nende saatused muutuvad omavahel seotuks, olenemata nende vahelisest kaugusest. See tähendab, et ühe põimitud osakese seisundi mõõtmine mõjutab koheselt teiste põimitud osakeste seisundit.

Selle nähtuse kirjeldas esmakordselt Albert Einstein koos Boris Podolsky ja Nathan Roseniga 1935. aastal, püüdes näidata kvantmehaanika mittetäielikkust. Nad nimetasid seda "kummaliseks kaugmõjuks". Hilisemad teooriad ja eksperimendid, eriti John Bell'i teoreem ja sellega seotud katsed, on aga kinnitanud kvantpõimumise reaalsust ja selle erinevust klassikalisest füüsikast.

Kvantpõimumise rakendused on paljutõotavad. See on fundamentaalne kvantkommunikatsiooni, kvantkrüptograafia ja kvantühilaliidi jaoks. Näiteks kvantkrüptograafias võimaldab põimumine luua turvalisi kommunikatsioonikanaleid, mida pole võimalik pealt kuulata ilma seda koheselt tuvastamata. Kvantkompuutrites on põimumine üks peamisi ressursse, mis võimaldab saavutada arvutuslikku üleolekut klassikaliste arvutite suhtes. Vaatamata sellele, et põimumise mehhanism on endiselt aktiivse uurimistöö objekt, on sellel potentsiaali muuta tehnoloogiat ja meie arusaama universumi põhiolemusest.