kuulmisest

Kuulmine on üks inimese meeltest, mis võimaldab tajuda heli. See on keerukas protsess, mis algab helilainete vastuvõtmisega välis- ja keskkõrva kaudu, misjärel need muundatakse närviimpulssideks sisekõrvas. Need impulsid liiguvad kuulmisnärvi kaudu ajju, kus neid tõlgendatakse erinevate helidena.

Helilained on õhu vibratsioonid, mis levivad igas suunas. Kui helilaine jõuab kõrva, liigutab see kuulmekile, mis omakorda paneb vibreerima kuulmeluukesed keskkõrvas. Need luukesed võimendavad ja edastavad vibratsiooni sisekõrva ovaalaknale, mis viib vedeliku liikumiseni kohleaaris. Kohleaaris asuvad sarvekarvad, mis helivibratsiooni korral painduvad ja tekitavad elektrilisi signaale. Need signaalid saadetakse ajju kuulmisnärvi kaudu.

Kuulmise kvaliteet võib varieeruda. Heli intensiivsust mõõdetakse detsibellides (dB) ja kõrgust hertsis (Hz). Inimese kuulmisvahemik on tavaliselt umbes 20 Hz kuni 20 000 Hz. Kuulmiskahjustus võib tekkida mitmel põhjusel, sealhulgas vananemise, trauma, haiguste või pikaajalise kokkupuute tugeva müraga. Kuulmiskahjustus võib mõjutada inimeste suhtlemisvõimet, sotsiaalset elu ja üldist heaolu. Kuulmiskahjustuse kompenseerimiseks on olemas erinevaid abivahendeid, näiteks kuuldeaparaadid ja sisekõrvaimplantaadid.