kriisivalmiduse

Kriisivalmidus (kriisivalmiduse) viitab organisatsiooni või kogukonna võimele ennetada, reageerida ja taastuda kriiside või häirete korral. See hõlmab nii ennetust kui valmisolekut, reageerimist ja taastumist ning püüdlust minimeerida kahjusid, säilitada kriitiliste teenuste toimivust ja tagada turvalisus ning sotsiaalne stabiilsus kriisi ajal.

Kriisivalmiduse olulisemad komponendid on riskide hindamine ja vähendamine, valmisolek ja koolitus, kriisijuhtimise struktuurid ja käsuliinid, operatiivne kommunikatsioon nii sise- kui välissuhtluses, ressursihaldus ja varud, ning kriiside korral jätkusuutliku toimimise ja taastumise plaanid. Olulisel kohal on ka regulaarne testimine ja harjutused, et kontrollida plaanide toimivust ning parandada puudujääke. Rahvusvahelised standardid, nagu ISO 22301 ärijuhtimise jätkusuutlikkus ja kriisivalmidus, ning ISO 22316 organisatsiooniline vastupidavus, pakuvad raamistikke riskijuhtimise ja taastumisvõime systemiseerimiseks.

Rakendamisel hinnatakse organisatsiooni või kogukonna eripära ning koordineeritakse eri sektorite vahelisi vastutusi. Kriisivalmidus hõlmab strateegiliste eesmärkide seadmist, juhtimissüsteemide loomist, koolituste korraldamist, kriisijuhtimise meeskondade ning kommunikatsioonikanalite välja töötamist ja kriitiliste teenuste tagamist hädaolukorras. See on pidev protsess, mis nõuab regulaarselt ülevaatamist, õppimist ja ajakohastamist vastavalt muutuvatele riskidele ja kogemustele.