korrosioonikindlusest

Korrosioonikindlusest on materjali võime vastu pidada keskkonnas esinevale korrosioonile. See omadus sõltub materjali koostisest ja struktuurist ning keskkonna omadustest, nagu niiskus, temperatuur, pH ja keemiline koostis. Korrosioon on sageli elektrokeemiline protsess, mille käigus tekivad oksüdatsiooni ja lahustumise ehk materjali kaotuse reaktsioonid.

Kõige olulisemad kaitsemehhanismid on passiivsed pinnad: tihe oksüdikih ja kattekiht, mis vähendavad edasiarenevat kulumist. Korrosioon võib siiski ilmneda teatud tingimustel, näiteks pittingu, crevice'i korrosiooni või stressi tekitatud kriitilise koormuse tõttu. Galvanic korrosioon, kui kaks erinevat metalli on elektrolüütkeskkonnas ühendatud, ning temperatuuriline ja niiskuslik mõju võivad samuti märkimisväärselt suurendada korrosiooni riski.

Materjalid, millel on kõrge korrosioonikindlus, hõlmavad roostevaba terast (nt saanud jaotused, mille puhul passiivkaitse on püsiv), alumiiniumi ja selle oksüdikihte, titaani ning paljudes tööstusharudes kasutatavaid nikli ja kroomiga sulameid. Kaitsemeetmed hõlmavad sobiva materjali valikut, õigeid kujundusvõimalusi (nt vähendada tiritõket, lekkeid ja liigset kontakti vedelikega), pinnakatteid (epoksid, polymer- ja kattekihid), passivatsiooni ning kattejäätmete või anodiseerimise kasutamist. Kaitse võib hõlmata ka katteaine lisamist või korrosiooninõustamist contextis inhibitoritega ja korrosioonile alluvate keskkondade kontrolli.

Testimine ja standardid, nagu ISO 9227 soolase sprayi test, võimaldavad hinnata materjali korrosioonikindlust kiirtestides. Tõeliselt korrosioonikindel materjal on alati kontekstispetsiifiline ning tasakaal tulemuslike omaduste ja ümbritseva keskkonna vahel.