koputamise

Koputamine on uksele või muule pinnale koputamisega seotud tegevus, mille eesmärk on teavitada teist inimest kohalolust või paluda ruumi sisenemist. Termin tuleneb verbist koputama, mis tähendab pinnale kergelt koputamist. Nimisõnal kujul on kasutusel koputamine ning selle omastav vorm koputamise, mida kasutatakse näiteks fraasides nagu “koputamise heli”.

Kasutusvaldkondades on koputamine tavaline viis ette teatada oma saabumisest enne ruumi sisenemist: kodudes, kontorites ja avalikes kohtades. Koputuse tugevus ja sagedus sõltub kontekstist; tavaliselt tehakse kerge, lühike ja vaoshoitud koputus. Kui vastust ei tule mõne hetke jooksul, pöördutakse sageli ukse avamise või lisahiire kaudu signaali juurde, näiteks helistamisega.

Eesti keeles on levinud onomatopoeia “kop-kop”, mis kirjeldab tüüpilist koputuse heli. Koputamine on tihti kirjanduses ja igapäevases keelepraksises kasutatav motiiv, mis viitab ootusele ja ruumi sisenemise algusele. Fraasid nagu “koputamise heli” või “koputama uksele” on tavalised.

Praegu pööratakse tähelepanu ligipääsetavusele: kui inimesel on kuulmisprobleeme, kasutatakse tihti visuaalseid signaale või valgusmärguandeid lisaks helile. Koputamine jätkab siiski universaalse ja tavapärase sotsiaalse signaali rolli paljudes olukordades.