konverteeritavus

Konverteeritavus ehk convertibility on majandus- ja rahandusteoorias mõiste, mis kirjeldab valuuta või finantsinstrumendi võimet vahetada teise valuuta või varaga ilma piiranguteta või minimaalsete piirangutega. Tavaliselt eristatakse de jure konverteeritavust (õiguslikult lubatud) ja de facto konverteeritavust (reaalselt toimiv kanalite ja tehingute kaudu). Lisaks jaguneb konverteeritavus märkimisväärselt vastavalt sellele, kas tehingud puudutavad ka kaupade ja teenuste järgmisi vahetusi (current account) või rahalisi ja kapitalilisi operatsioone (capital account).

Kõige sagedamini räägitakse kolmest tasemest: täielik konverteeritavus, piiratud (osaline või piiratud) konverteeritavus ja mitte-konverteeritavus. Täielik konverteeritavus tähendab, et valuuta saab vabalt vahetada ilma suuremate piiranguteta nii current kui ka capital accounti tehingutes. Piiratud konverteeritavus võib tähendada, et tehingud on lubatud mõningatel tingimustel või teatud sektoritele. Mitte-konverteeritavus piirab või keelab tehingud välisvaluutadega ning kaasaegne rahandus peab sageli tasakaalustama valuuta kontrolli ja makroökonoomilise stabiilsuse vajaduse.

Konverteeritavus on olulisteks teguriteks riigi rahanduspoliitikas. Sellel on mõju kaupade ja investeeringute voolavusele, valuutakursi paindlikkusele ning üldisele majanduskasvule. Samas kaasnevad sellega riskid, nagu kapitalivoolu volatiilsus ja sõltuvus välisest finantseerimisest ning võimalikud valuutakrahhide riskid. IMF ja teised rahvusvahelised institutsioonid jälgivad riikide konverteeritavuse arenguid, eristades de jure õiguslikku staatust ja de facto teostatavaid tehinguvõimalusi. Euroopa Liidu ja eurotsooniga liikuvad riigid näitavad märkimisväärset konverteeritavust Euroopa valuutakomponentide piires, samas võivad eraldiseisvad jurisdikti piirangud kehtida eri ajal ning eri valdkondades.