komplementsüsteem

Komplementsüsteem on plasmavalkudest koosnev osa immuunsüsteemist, mis aitab patogeenide hävitamisel ja põletikulise vastuse käivitamisel. See koosneb paljudest proteiinidest ja regulaatoritest, mis võivad üksteisega cascadingu teel patogeene märgistada, lüüa ning kaasa aidata immuunsuse koordineerimisele. Aktiivsus on tihedalt kontrollitud, et vältida enda kudede kahjustamist.

Kolm peamist aktiveerimisteed on klassikaline teekond, lectin-teekond ja alternatiivne teekond. Klassikaline teekond käivitub antigeeni–antikeha kompleksiga; lectin-teekond aktiveerub mannoosbindingu lectiiniga; alternatiivne teekond on spontaanne ja patogeeni pinnal peamiselt aktiveeritud. Kõik teekonnad lõppevad C3 konverteerija moodustumisega, mis viib C3b märgistamiseni ja cascadingu amplifikatsioonini.

Peamised funktsioonid on opsoniseerimine (C3b), millega patogeene tõhusamalt fagotsüütide poolt neelatakse; kemotaksia ja põletikulise vastuse edasikutsumine (C3a, C5a ja teised); ning lõpuks membraanile nakke (MAC, C5b-9), mis tekitab patogeeni membraanilõhkumise. Lisaks aitab süsteem immuunkomplekse ja surnud rakke kehast eemaldada.

Regulatsioon on kriitiline: olulised regulaatorid on C1-inhibitor, faktor H ja I ning DAF/CD55 ja CD59, mis piiravad aktiveerumist ja MAC-i moodustumist. Puudused nende komponentide toimimises võivad suurendada nakkuste riski või põhjustada autoimmuunseid ja põletikulisi haigusi, nt paroksüsmaalne ööpäevane hemoglobiinuria (PNH) ja süsteemne erütematoosne luupus (SLE).