kommutatorimootorid

Kommutatorimootorid on elektrimootorite rühm, mis kasutab mehaanilist kommutaatorit ja harju rotorivoolu suuna muutmiseks, et alalisest voolust saada pidevat pöörlemist. Enamik kommutatorimootoreid on harjatud DC-mootorid; staator loob magnetvälja püsivmagnetide või juhtvõnkudega ning rotor sisaldab armatuurvoolu, mis on ühendatud kommutatoriga.

Tööpõhimõte: toide DC- või universaalmootorina tekitab armatuuril magnetvälja, mis reageerib staatori magnetväljadele. Kommutator koos harjudega vahetab rotorivoolu suunda iga poole pöörde järel, nii et tekitatav pöördemoment jääb kogu aeg samas suunas. Mootor tekitab ka tagasiemf (tagas elektromotoorjõud), mis piirab voolu ja seega kiirust. Kiirus sõltub rakendatud pingest ja koormusest; kiiruse reguleerimine toimub peamiselt pinge muutmisega või välja voolutugevuse kontrollimisega.

Tüübid ja omadused: peamised on püsivmagnet- ja juhtvolded staatoriga harjatud DC-mootorid. Universaalmootorid suudavad töötada nii AC kui DC peal. Plussid on suur algjõud ja hea pöördemoment madalatel kiirustel ning lihtne juhtimine. Puudused hõlmavad harjade ja kommutatori kulumist, sagedast hooldust ning väiksemat efektiivsust võrreldes brushless‑ või indaktsioonmootoritega.

Rakendused: traditsiooniliselt leidisid nad rakendust käsitööriistades (puurid, kruvikeerajad) ja muudes madala kuni keskmise võimsusega seadmetes. Tänapäeval asendatakse suures osas brushless DC- või indaktsioonmootoritega, kuid kommutatorimootoritel on endiselt roll обеспечamises, kus on vaja kõrget algmomenti ja lihtsat juhtimist.