kolloideja

Kolloidid on disperseeritud süsteemid, milles dispergeeritud faas koosneb väga väikestest osakestest, mis hajuvad pidevas faasis. Osakeste suurus on tavaliselt vahemikus umbes 1 nanomeeter kuni 1000 nanomeetrit (1 mikrometers). Sellised osakesed on suuremad kui molekulid, kuid piisavalt väikesed, et süsteem ei käitu nagu lahus ning osakesed ei setti kiiresti välja.

Dispergeeritud faas võib olla tahke, vedelik või gaas; pidev faas on sageli vedelik või gaas. Kolloidide klassifikatsioon põhineb osakeste ja pideva faasi suhtel: sol (tahked osakesed vedelikus), gel (tõkkvõrgustikku moodustav tahke võrk, milles vedelik on peenesti kinnine), emulsion (kaks immiscible vedelikku hajutatud üksteise sees), aerosol (gaas, milles hajutatud on vedelik või tahke osake) ning foam (gaas hajutatud vedelikus või tahkes).

Kolloidide iseloomulikud omadused hõlmavad Tyndalli efekti ehk valguse hajutamist kolloidosakeste tõttu ning Brown’i liikumist, mis võimaldab osakesi liikuvaks muuta isegi ilma väetava soojenduseta. Stabiilsus sõltub osakeste laengust ning lisandite (nt polümeerid või elektrostatic steric stabilization) poolt põhjustatud hajumise vastupidavusest. Elektrolüüdid võivad põhjustada koaguleerumist või flokulatsiooni, mis halvendab stabiilsust.

Kasutusalade kohta kuuluvad toiduainetööstus, farmaatsia, värvid ja kosmeetika, ning nanotehnoloogia. Kolloidide mõistmiseks on oluline ajaloost: termini kolloid pani 19. sajandi keskpaigas kasutusele Thomas Graham, kirjeldades süsteeme, mis ei käitunud kui lahused.