kognitsioonile

Kognitsioon on vaimsete protsesside kogum, mis hõlmab teadmiste omandamist, nende töötlemist, mälu säilitamist ning teadmiste kasutamist igapäevases mõtlemises ja käitumises. Termin pärineb ladina keelest cognitio, mis tähendas teadasaamist või tunnet. Kognitsioon sisaldab nii taju, tähelepanu ja mälu kui ka õppimist, keelekasutust, mõtlemist ja probleemide lahendamist. Need protsessid võivad toimuda teadlikult või automaatselt.

Kognitsiooni uuritakse kognitiivteadustes, mis ühendavad psühholoogia, neuroteaduse, lingvistika, arvutiteaduse ja sotsiaalteadused. Uuringud keskenduvad tajule ja tähelepanule, mälule, õppimisele, keelele ja keelelisele töötlemisele, mõtlemisele, probleemide lahendamisele ja otsuste langetamisele, samuti emotsiooni ja motivatsiooni rollile kognitiivsetes protsessides. Teadusvaldkond püüab mõista, kuidas inimesed koguvad, organiseerivad ja kasutavad teadmisi ning kuidas neid protsesse saaks soodustada või parandada.

Teooriate raames on oluline infotöötluse lähenemine, mis näeb mõtlemist kui sisendi töötlemist ajus. Teiseks rõhutatakse kognitiivset arengut ja sotsiaal-kultuurilist konteksti: Piaget’ arenguteooria ja Vygotski mõisted rõhutavad muutusi skeemides ja teadmiste kasutamises ning kultuurilise õppimise rolli. Bioloogiline alus hõlmab ajukoore ja neuronite koostööd, signaalide vaheldumist ning plastilisust.

Rakendused hõlmavad haridust, kognitiivset rehabilitatsiooni, tehisintellekti ja kasutajakeskset disaini. Samas tegelevad kognitsiooni uurivad teadlased eetiliste küsimuste, andmete privaatsuse ja kognitiivsete eelarvamuste mõjudega ning hindavad meetodite ja tulemuste üldistatavust.