kognitsiooni

Kognitsioon on mõtlemise ja teadmiste töötlemise süsteem, mille kaudu inimesed omandavad, salvestavad ja kasutavad teadmisi ning tõlgendavad maailma, meenutavad sündmusi, lahendavad probleeme, langetavad otsuseid ja suhtlevad keele abil. Kognitsiooni uuritakse nii psühholoogia kui ka neuroteaduste raames, hõlmates selle mehhanisme, protsesse ja struktuure.

Peamised kognitiivsed protsessid on tähelepanu, tajumine, töömälu ja pikaajaline mälu, keel, mõtlemine, probleemide lahendamine, otsuste langetamine, planeerimine ja eneseregulatsioon. Need protsessid toimivad tihedas koostöös, võimaldades inimestel kohaneda ja tegutseda erinevates olukordades.

Uurimisvaldkondade hulka kuuluvad kognitiivne psühholoogia ja kognitiivne neuroteadus. 1950–1960ndatel tõusis kognitsiooni uurimine; olulised mõtlejad on Ulric Neisser, Noam Chomsky ja Herbert A. Simon. Tänapäeval kasutatakse laboratoorseid eksperimentaalseid ülesandeid ning neuroimagingu meetodeid nagu fMRI ja EEG ning arvutuslikke mudeleid, mis aitavad kirjeldada, kuidas infot ajus töödeldakse.

Kognitsiooni mõistet rakendatakse hariduses, kliinilises psühholoogias ja rehabilitatsioonis ning vananemisega seotud kognitiivsete muutuste hindamisel. Uuringud aitavad mõista haigusi, nagu dementsus ja tähelepanuhäired, ning arendada õppimis- ja rehabilitatsioonistrateegiaid ning kaasata kognitiivsete süsteemide arendamist tehnoloogias, sealhulgas tehisintellektis.

Koguvaates on kaasatud kriitilised vaated, mis rõhutavad kontekstuaalsust ning kehastunud ja enaktatiivset (embodied) kognitsiooni, kus keha ja tegevus mängivad olulist rolli mõtlemise mõistmisel.