klassikalisatsioon

Klassikalisatsioon on kultuurilise või keele projekti nähtus, mille käigus püütakse taastada või imiteerida klassikalisi vorme ja ideaale. See hõlmab erinevaid valdkondi, sealhulgas kirjandust, teatri, arhitektuuri, muusikat ning haridust, ning võib puudutada ka keelekasutust ja retoorikat. Klassikalisatsiooni võib käsitleda kui püüdlust viia kultuur kaasaegse ning universaalse mõtteviisiga läbi klassikalise pärandi mudelite.

Kirjanduses ja teatri kunstis ilmneb klassikalisatsioon sageli klassikaliste žanrite ja vormide järele‑jõudmise taotlus ning reeglid, mis on seotud dramaturgias ja narratiivses struktuuris. Arhitektuuris ja urbanismis taaselustatakse sümmeetria, proportsioonid ja klassikalised korpusstruktuurid; muusikas võidakse kasutada klassikalisi vorme, näiteks sonaadivormi või fuugavõtteid, ning neid kombineerida kaasaegsete elementidega. Hariduses rõhutatakse ladina ja kreeka keeleõpet ning klassikalise kirjanduse ja filoloogia traditsiooni õppimist.

Klassikalisatsiooni taust võib olla identiteediotsing, kultuurilise ühtsuse loomine või reageering modernismile ja radikaalsetele kunstiliikumistele. See võib tekitada arutelusid ja kriitikat, kuna see mõnikord tajutakse konservatiivse või elitistlikuna ning kui piiravaks, kui rõhuasetus asetub liiga tugevalt ajaloolisele koodile.

Tänapäeval esineb klassikalisatsioon nii riiklike kultuuripoliitikate kui ka kohalike liikumiste tasandil, kus klassikalist pärandit kasutatakse identiteedi loomisel. Samas nähakse selles sageli tasakaalustamisruumi uuenduslike ideede ja mitmekesisuse vahel, ning kriitikud rõhutavad võimalust, et liigne klassikaline pöördumine võib varjutada kaasaegseid ja inklusiivseid kultuuripraktikaid.