kirjeldussõna

Kirjeldussõna, koostises kirjeldus + sõna, on grammatikaline sõnaparala, mida tavaliselt nimetatakse ka omadussõnaks. See sõnavrangi kuulub nende sõnade hulka, mis kirjeldavad nimisõnade omadusi või kvaliteeti ning täidavad täpsustavat funktsiooni lausetes. Kirjeldussõnad võivad väljendada värvi, suurust, kuju, materjali, päritolu, omapära või hinnangut ning neid võib kasutada nii ettepositsiooniliselt enne nimisõna kui ka predikatiivses asetuses pärast siduvverbintsi.

Peamiselt seostub kirjeldussõna nimisõnaga numbriliselt ja käänduvuslikult: kirjeldussõna kohaneb kirjeldatava nimisõnaga arvus ja käändes. Kujuneb arvesse võttes, et genderi süldistus puudub; sooline eristus puudub, kuid vorm võib taanduda käändete lõppudele. Lisaks on kirjeldussõnal võimekus astmehingamiseks: positiivne vorm, võrdlev vorm ja kõrgeimastis vorm esitatakse kas eraldi sõnana või lause kontekstis kasutatava võrdlushulgusega nagu “kõige”.

Kirjeldussõna on tihti vastanduv või sünonüümne termin eestikeelses grammatikakirjanduses: standardne nimetus on omadussõna, samas kirjeldussõna võib esineda vähem formaalses või õppeainetalalises kontekstis. Mõlemad viitavad samale sõnaparale ning erinev terminoloogia peegeldab sageli rõhuasetust – kirjeldus kui omaduse kirjeldamine ning omast kindlat klassi nimetuse kasutus.

Näited: “punane auto” (attributiivne) ja “auto on punane” (predikatiivne). “Ilus päev,” “ta on ilus” demonstrates describe and predicate use.