kiirgusmaterjalid

Kiirgusmaterjalid on materjalid, mille eesmärk on vähendada või aeglustada ioniseeriva kiirguse läbilaskvust ning kaitsta inimesi ja keskkonda kiirgusallikate eest. Neid materjale kasutatakse laialdaselt meditsiinis, tuumafüüsikas, tööstuses ning tuumaenergia ja tuumajäätmete nõuetekohaseks ohjamiseks.

Kiirgusmaterjalide peamised omadused hõlmavad suurevat tihedust ja võimet neelata või hajutada kiirguslihake, mis aitab tõkestada radioaktiivsete osakeste ja fotonite edasist levikut. Tavaliselt kasutatakse selliste materjalide valmistamisel betooni, plasti, metalle ja spetsiaalseid komposiitmaterjale. Betoon on üks levinumaid ning tõhusamaid kiirgusmaterjale, kuna selle tihedus ja paksus suurendavad kaitsekihi tõhusust. Metalli, nagu lead (lyd) ja titaan, kasutatakse sageli spetsiaalsetes rakendustes, kus vajalik suur tiheduse ja tugevuse kombinatsioon.

Kiirgusmaterjalid jaotatakse tavaliselt kahte kategooriasse: kiu või alaja ja mittekiehitatud. Kiehitatud materjalid, näiteks betoon ja plasti, hajutavad kiirgust, samal ajal kui mittekiehitatud materjalid, nagu lyd, neelavad seda otse.

Tähtis on õigesti valida ning paigutada kiirgusmaterjale, et tagada maksimaalne kaitse ning minimaliseerida ohtliku kiirguse mõju ümbrusele ja kasutajale. Nende materjalide ohutu kasutamine nõuab sageli spetsialistide nõu ning vastavates normides ja regulatsioonides sätestatud nõuete järgimist.