keerdisdislokatsioonide

Keerdisdislokatsioonide kohta

Keerdisdislokatsioonid on kristallide lineaarseid defekte, mille Burgersi vektor on paralleelne dislokatsiooniliiniga. See eristab neid teist tüüpi dislokatsioonidest (näiteks servdislokatsioonidest), kus Burgersi vektor on dislokatsiooniliiniga risti. Keerdisdislokatsioonide korral nihk tekib peamiselt piki dislokatsiooniliini ja ümbritseva ruumi eelised on organiseeritud nii, et dislokatsioonil on kruvi-laadne deformatsioon.

Sismiline ja energiline omadused. Lineaarse defekti energiaks on iseloomulik lineaarne energia per unit length, mis kasvab Burgersi vektori suuruse ja materjali elastsuse aspektide tõttu. Isotoopses või anizotroopse elastsuse lähenduses on line energy ligikaudselt proportsionaalne μ b^2 ning sõltub skaleeruvatest teguritest nagu lõigeulatus ja lõikumispikkus. See energiagrupp määrab dislokatsiooni liikumise jõukuse ja stabiilsuse kristallis.

Liikumine ja interaktsioonid. Keerdisdislokatsioonid liiguvad peamiselt glidia kaudu läbi hoopslistiina, mis sisaldab dislokatsiooniliini, ning rakendatava nihke suhtes on otseselt seotudsla slidega. Cross-slip on olenevalt kristallist võimalik, mis annab keerdisdislokatsioonidele võimaluse liikuda erinevate slaapide vahel. Dislokatsioonide võitlus, võrgustike tekkimine ja nende kogunemine moodustavad plastilise deformatsiooni mehhanismi ning võivad kaasa tuua töökindluse ja plastilise kulumise muutusi.

Täppur ja tähtsus. Keerdisdislokatsioonid mängivad võtmerolli plastilises deformatsioonis ja tööstusliku materjalide tugevuse kujunemises. Neid tuvastatakse ja uuritakse peamiselt elektronmikroskoopilisel tasandil (TEM) ning tehislike modelleerimismeetodite abil, sealhulgas Peierls–Nabarro tüüpi mudelite ja arvutimudelprogrammid.