kaugjuurdepääsuvõrku

Kaugjuurdepääsuvõrk, tuntud ka kui kaugjuurdepääsuühendus või dial-up võrk, on arvutivõrgu tüüp, mis võimaldab kasutajatel oma seadmeid ühendada kaugemasse võrku, näiteks ettevõtte sisevõrku või internetti, tavalise telefoniliini ja modemi abil. See tähendab, et kasutajad ei pea füüsiliselt samas võrgus asuma, et sellele juurde pääseda.

Selle tehnoloogia toimimiseks on vaja kahte põhikomponenti: klienti ja serverit. Kliendi poolel on kasutaja arvuti, millel on modem ja kaugjuurdepääsu tarkvara. Serveri poolel on kaugjuurdepääsu server, mis on konfigureeritud võtma vastu sissetulevaid ühendusi ja lubama kasutajatel turvaliselt võrku sisenemine. Kui kasutaja algatab kaugjuurdepääsuühenduse, helistab tema modem serveri telefoninumbrile. Kui server vastab, toimub autentimisprotsess, mille käigus kasutaja peab esitama oma kasutajanime ja parooli. Pärast edukat autentimist luuakse turvaline ühendus, mis võimaldab kasutajal andmeid vahetada ja ressurssidele juurde pääseda, justkui oleks ta füüsiliselt kohapeal.

Kuigi kaugjuurdepääsuvõrgud olid varem laialt levinud, on need tänapäeval suuresti asendunud kiiremate ja stabiilsemate ühendustega nagu lairibaühendus (broadband) ja mobiilne internet. Siiski võivad nad veelgi leida rakendust mõnes nišikasutuses, kus laia levikuga infrastruktuuri puudumisel on see ainus võimalik lahendus.