kapillaarelektroforeesi

Kapillaarelektroforeesi on analüütiline eristusmeetod, mille käigus lahuse koostises olevad ioonid ja biomolekulid eralduvad elektrivälja toimel läbi fuseeritud-siidist kapillaaris täidetud bufferlahuse. Kõrge elektrivälja pinge (tavaliselt 10–40 kV) võimaldab suurepärase eristumise ning molekulide liikumise kiirus sõltub nende laengu ja suuruse suhtest. Detektor registreerib lahusvoogu läbivad komponendid, enamasti UV- või laseriga indutseeritud fluorestsentsi abil.

Peamised lähenemisviisid on kapillaarelektroforeesi tsoon (CZE), mikellarne elektrokeemiline kromatograafia (MEKC) ja kapillaarne elektrochromatograafia (CEC). CZE eristab peamiselt laengu ja suuruse järgi; MEKC kasutab mikellarset vedelikku, mis võimaldab eristada ka mittepolaarseid ja neil põhinevaid aineid; CEC ühendab elektroforeesi ja kromatograafia printsiibi. Detektorina kasutakse sageli UV-Vis-dest, LIF-i (laseriga indutseeritud fluorestsents) või mass-spektromeetrit.

Instrumendid tavaliselt sisaldavad fuseeritud-silika kapillaarid, bufferlahust, kõrgepingeallikat ja seadet näidete sissepritseteks. Näitejagamist võib teha survega või elektrokinetilise sissepritsega. Süsteemid on tihti automatiseeritud ning ühendatavad automaatsete inlets’ite ja detektoritega, mis võimaldavad lühikesi analüüsiaegu ja madala lahusekulu.

Rakendused hõlmavad farmatseutilist analüüsi, proteomikat ja nukleiinhapete analüüsi, kliinilist biokeemiat ning toidu- ja keskkonnaseiret. Kapillaarelektroforees pakub suure mahtuäpsuste ja ülitäpse eristusvõime kombinatsiooni väikeste näiduste jaoks, kuid nõuab hoolikat meetodiarendust ja kapillaaride pinnakerimise kontrolli.