külmutusained

Külmutusained on ained, mida kasutatakse jahutus- ja kliimasüsteemides soojustükkeldamiseks ning temperatuuri hoidmiseks. Need imenduvad või eraldavad soojust peamiselt faasimuutuste kaudu: vedelast auruks või vastupidi, mis võimaldab saada soovitud temperatuuri ja varuda energiatõhusust.

Klassifikatsioon ja peamised tüübid

Külmutusained jagunevad peamiselt looduslikeks ja sünteetilisteks. Looduslikud külmutusained hõlmavad ammoniaaki (R-717), süsinikdioksiidi (R-744) ning hüdroalkohoolseid ja hüdrokarbonaate nagu propaan (R-290) ja isobutaan (R-600a). Need võivad olla väga tõhusad, kuid neil võivad olla ohutusprobleemid: ammoniaak on toksiline, propaan ja isobutaan on flammable ning süsinikdioksiid töötab väga kõrgete rõhkudega.

Sünteetilised külmutusained hõlmavad kliimaseadmete jaoks laialdaselt kasutatud ühendite rühmi: CFC-d (nt R-12), HCFC-d (nt R-22), HFC-d (nt R-134a) ja HFO-d (nt R-1234yf, R-1234ze). Paljud neist on kõrge globaalse soojenemise potentsiaaliga (globaalse soojenemise potentsiaal), põhjustades keskkonnamõjusid ning neid on vähendatud erinevate rahvusvaheliste kokkulepete alusel.

Ühiskondlik ja regulatiivne taust

CFC- ja HCFC-külmutusained on peamiselt välja vahetatud või vähendatud Montreali protokolli ja sellele järgnevate protokollide ning EU F-gase regulatsioonide raames. Kigali kokkulepe keskendub kõrge ja väga kõrge globaalse soojenemise potentsiaaliga ainete hääbumisele ning aseainete arendamisele, mis on vähem kahjulikud kliimale. Tänapäeval keskendutakse energiaefektiivsusele ning väiksema mõjuga alternatiivide kasutusele.

Kasutus ja ohutus

Külmutusained valitakse vastavalt süsteemi tüübile, efektiivsusele, rõhudele ja turvalisusele. Paljudest ainetest on võimalik teha tõhusad süsteemid, kuid need võivad erinevalt olla toksilised, flammable või kõrge rõhuga. Seetõttu on võtmetähtsusega professionaalne paigaldus, õhukontroll ja lekkete avastamine ning nõuetekohane materjalide ja jahutusvedeliku side.

---