kõvadusmõõtjaid

Kõvadusmõõtjaid kasutatakse materjalide kõvaduse hindamiseks ja kvaliteedi kontrollimiseks. Need seadmed põhinevad sissetungi, mille tekitab indenter materjali sisse, ning deformatsiooni vastuvõtlikkuse mõõtmisel sõltuvalt kasutatavast koormusest ja indendi kujundusest. Erinevad meetodid sobivad erinevatele materjalidele ning proovide suurustele, ning need viiakse läbi laboritingimustel või töökohal. Kõvadusandmed annavad teavet materjali kasutusvaldkondade, töötlemise ja koostise kohta.

Levinumad meetodid on Brinelli, Rockwelli, Vickersi ja Knopi testid. Brinelli meetod kasutab suurt ballindenterit ja kõrget koormust; tulemuseks on Brinell-kõvadus (HB). Rockwelli test rakendab kahte koormust ja erinevaid skaalaid (nt HRB või HRC), mis annavad otsese kõvadusväärtuse. Vickersi test kasutab teemantnurka ning annab HV-väärtuse; Knopi test on sarnane, kuid indenter on kitsa kujuga ja sobib õhukestele proovidele. Shore’i test on mõeldud polümeeridele ja elastomeeridele ning hindab kõvadust tungimise sügavuse kaudu.

Standardid ja võrreldavus: kõvadusmõõtjaid reguleerivad rahvusvahelised standardid, peamiselt ASTM ja ISO. Need määravad indendirite kujud, koormused ja arvutuslikud valemid, et tulemused oleksid võrreldavad sõltumata kasutatud seadmest. Ajalooliselt on tähtsamad verstapostid Brinell (1900), Rockwell (u. 1919–1920), Vickers (1921) ja Shore’i skaala (1920‑ndad).

Mõõtmised on tavaliselt lõplikud ning võivad olla kahjustavad, eriti suure proovide mahu või habraste materjalide puhul. Õige meetod sõltub materjali omadustest, geomeetriast ja kasutusvaldkonnast.