kõneproduktiivi

Kõneproduktiivi on keeleuuringutes kasutatav mõiste, mis kirjeldab kõne loomisel tekkivat võimet genereerida ja kasutada uut või uudse iseloomuga keelelist sisu. See hõlmab nii sõnade sünteesi ja uute väljenduste moodustamist kui ka keerukamate lause- või süntaktiliste struktuuride loomist reaalajas. Mõiste rõhutab keele dünaamilist, kohanemist ja arengut iga päevases kasutuses.

Mõiste puhul eristatakse tavaliselt kolme tasandit: leksikaalset, morfoloogilist ja süntaktilist produktiivsust. Leksikaalne produktiivsus tähendab uute sõnade ja fraaside loomist, mis on keele reeglitega kooskõlas. Morfoloogiline produktiivsus viitab uute keeleliste vormide moodustamisele, näiteks derivatsioonide või võõrlaenete keerdumist keele struktuuri. Süntaktiline produktiivsus hõlmab uute, arusaadavate lausete või lausendistruktuuride loomist, mis järgivad keele süntaktseid reegleid. Ühise peamise ideena on, et kõneproduktiivsus kajastab keelevõimaluste laienemist ning inimese suutlikkust kohanduda ja luua mängulisi või vajalikke väljendeid.

Kasutus ja mõõtmine põhinevad peamiselt keelekogumi analüüsil ja katsetel: korpusteksti, eksperimente ja läbipaistvust, mis näitavad, kui sageli keelekasutajad loovad uusi väljendeid või vorme. Kõneproduktiivsus on oluline keele arengu ja õppimise, sõnavara laienemise, kehakeele ja sotsiaalsete registrite mõistmise puhul ning see on oluline teema keeleteabest, keelerehabilitatsioonist ning sõnavara- ja sõnaraamatute koostamisest. Välja uuritakse ka piiranguid ja kontekstuaalseid tegureid, mis mõjutavad, kui laialdaselt keeleline süsteem on võimalikku uut loomingut aktsepteerib.