jõustuvust

Jõustuvus on võime säilitada või suurendada keha jõudluse taset teatud ajaperioodil, mis hõlmab nii lihasliku vastupidavuse kui ka kardiovaskulaarset vastupidavust. See tähendab, et inimene suudab hoida teatud jõu taset või teha korduvaid jõutöid enne väsimuse tekkimist. Erinevates spordialades on rõhutatud erinevaid aspekte: mõnes valdkonnas on oluline maksimaalne lihaslik vastupidavus, teistes suurem aeroobne töövõime.

Jõustuvuse peamised alamsordid on lihaslik vastupidavus ja kardiorespiratoorne vastupidavus. Lihaslik vastupidavus tähistab võimet teostada korduvaid või pikaajaliselt püsiva jõu teostust samas lihasgrupis, sageli mõõdetav korduste arvuga või aja lõikes. Kardiorespiratoorne vastupidavus viitab organismi võimele püsida aeroobses töömes, hoides püsiva intensiivsusega tööd pikema aja jooksul.

Mõõtmine ja hindamine toimub nii kohaliku kui üldise vastupidavuse testide kaudu. Lihasliku vastupidavuse hindamiseks kasutatakse sageli korduste või seeriate teste kindla koormuse korral, samas kui kardiorespiratoorset vastupidavust hinnatakse VO2maxi, laktaadi künnise ja püsiva tempo testidega. Lisaks on hinnanguid olemas ka sporditehnoloogias ja praktikas praktikal.

Treeningu põhimõtted jõustuvuse arendamisel põhinevad progressioonil ja spetsiifikal. Lihasliku vastupidavuse kasvatamiseks sobivad suurema korduste arvu seeriad, mõõdukas koormus ning lühikesed puhke-intervalid või tsüklilised treeningud. Kardiorespiraalse vastupidavuse jaoks on sobiv nii stabiilne aeroobne treening kui ka intervalltreening. Olulised on taastumine, piisav uni ja toit. Vanus ning individuaalsed erinevused mõjutavad arengut ning treeningu kohandamist.