jõuallikate

Jõuallikad ehk energiaallikad on ressursid, kust energia saab alguse ja mida kasutatakse elektri, soojuse või mehaanilise jõu tootmiseks. Nad jagunevad peamiselt taastuvateks ja mitte-taastuvateks allikateks. Taastuvad allikad hõlmavad päikest, tuult, hüdroenergia, biomassi ja geotermilist energiat; mitte-taastuvad allikad hõlmavad fossiilkütuseid nagu nafta, maagaas, kivisüsi ja põlevkivi ning tuumaenergiat.

Energia genereerimiseks muundatakse energiaallikate poolt toodetud energia elektriks, soojuseks või mehaaniliseks jõuks vastavate tehnoloogiate abil. Taastuvate allikate puhul on iseloomulik intermittentsus ja sõltuvus ilmastikutingimustest, mis nõuab salvestust, võrkudega riigihaldust ja mitmekesist energiaportfelli. Mitte-taastuvate allikate kasutamisel on varud tavaliselt stabiilsemad, kuid nende kasutamine kaasneb suuremate keskkonnamõjude ja heitmete riskidega ning nõuab hoolikat poliitilist planeerimist ja hooldust.

Keskkonna ja reguleerimise aspektid: jõuallikate valik mõjutab kliimat, õhukvaliteeti, maastikku ja veeringet. Euroopa Liidul ning riiklikel asutustel on eesmärk suurendada taastuvenergia osakaalu, parandada energiasõltumatust ning vähendada CO2 emissioone, samal ajal tagades varustuskindluse ja hinnatõusu kontrolli.

Eesti kontekstis on ajalooliselt mänginud olulist rolli põlevkivienergia, kuid taastuvenergia, energiasääst ja võrgutehnoloogia areng on suurendanud taastuvate allikate osakaalu ning nõudnud arengualast salvestus- ning soojusjaotustaristut.