energiasõltumatust

Energiasõltumatust tähistab riigi suutlikkus katta oma energiavajadus võimalikult suure osaga nii, et väliseid tarnijaid ja impordi sõltuvus oleks minimaalne. Selle eesmärk on vähendada haavatavust tarnekriiside ja geopoliitiliste pingete suhtes ning parandada energiaturu stabiilsust.

Peamised komponendid hõlmavad kodumaise tootmise suurendamist, energiaallikate mitmekesistamist, energiasäästlikkuse ning tarbimise juhtimist ning vajadusel energiavarustuse salvestusvõimsusi ja võrguarendust. Piirideülene koostöö ja strateegilised varud võivad samuti suurendada eneseteenindust.

Riigid saavad energiasõltumatust tugevdada mitmekesise energia segmendi arendamisega (taastuvenergia nagu tuul ja päike, bioenergia, vesiniku kasutus), elektrifitseerimise hoogustamise, salvestusvõimsuste ja võrguinvesteeringute ning konkurentsivõimelise hinnapoliitika kujundamisega. Oluline on tarbimisele suunatud meetmed, energiatõhususe parandamine ja kriisirežiimide planeerimine.

Majanduslikult võib energiasõltumatuse suurendamine mõjutada energiahindade stabiilsust, kaubanduse bilanssi ja julgeolekut, kuid kaasneb ka suur investeerimisvajadus ning võimalikud lühiajalised hinnatõusud ning sotsiaalne mõju. Vajalik on läbipaistvad reguleerimisreeglid ja jätkuv regionaalne koostöö.

Laiemas kontekstis on energiasõltumatuse suurendamine keskne osa energiapoliitikast nii riikide kui Euroopa Liidu tasandil, kus rõhutatakse mitmekesistamist, salvestusvõimsuse suurendamist ja kriisirežiimide valmisolekut.