jahutustakistust

Jahutustakistus on termodünaamikas ja inseneriteadustes kasutatav mõiste, mis kirjeldab süsteemi vastupanu soojuse väljutumisele külmemasse keskkonda. See on osa laiemast soojusvahetuse takistuste võrgust, mis mõjutab, kui tõhusalt ning kui kiiresti saab kahe keskkonna vahel soojus edasi liikuda.

Jahutustakistus määratakse tavaliselt kui temperatuurierinevuse ΔT ja soojusvoo Q̇ suhe, ehk Rth = ΔT / Q̇. Ühikuks kujuneb Kelvin jagatud vattidesse (K/W). Kui vaadelda konkreetset pindalapõhist olukorda, võib rakendada ka takistuste suhtarvu ruumala mõttes või takistust per pindala, näiteks W/(m^2K). Jahutustakistus varieerub sõltuvalt materjalidest, geomeetriast ja jahutusolust (õhu, vedeliku või gaasi voolukiirus, kontakttihendid jne).

Tähtsad jaotused hõlmavad konduktiivset takistust (soojusjuhtivus materjali sees), konvektiivset takistust (soojusvaheti ja keskkonna vahel), ning kontakte (liima- või kattajakihid). Hea jahutustakistus tähendab madalat takistust ja seega efektiivset soojusvoogu, mis aitab vältida seadmete ülelaadimist või termilist deklariatsiooni.

Vähenemisel keskendutakse tavaliselt soojusvahetuspinna suurendamisele, parematele materjalidele ja kontaktpindadele, väiksema takistusega liim- või kõvliqididele, ning tugevama jõulise konvektsiooni loomiseks (nt ventilaatorid, vedeljahutus). Jahutustakistuse mõiste on kasulik vahend termilise jaotuse hindamisel ning süsteemide võrdlemisel erinevate jahutustehnoloogiate vahel.

Seotud mõisted hõlmavad termilist takistust, soojusvahetust ja jahutussüsteeme.