järelduste

Järeldus on väide, mis järgneb loogilises arutluses premisside või tõendite põhjal. Järelduste tegemine on arutluse ja tõendusmaterjali põhjal tulemuste või tõdemuste väljendamine ning need võivad viia kokkuvõtlike järeldusteni. Järelduste kogum aitab esitada arutluse lõpptulemuse ning hinnata, kui tugevalt tõendid neid toestavad.

Järeldused jagunevad peamiselt kolme tüüpi: deduktiivsed, induktiivsed ja abduktiivsed. Deduktiivne järeldus on loogiliselt veatu, kui premissid on tõesed ja arutluskäik on kehtiv; näiteks: Kõik inimesed on surelised. Sokrates on inimene. Seetõttu on Sokrates surelik. Induktiivne järeldus on tõenäoline, kuid mitte kindel; näiteks, kui sunni on sajandite jooksul tõusnud iga päev, eeldame, et ta tõuseb ka homme. Abduktiivne järeldus on parima seletuse otsimine olemasolevate tõendite põhjal, näiteks märg tänav viitab vihmasele ilmale, seetõttu on kõige tõenäolisem seletus, et vihm on alanud või kohe algamas.

Järelduste kvaliteet sõltub premisside usaldusväärsus, andmete piisavus ja loogiline vorm. Deduktiivsed järeldused on veatu ainult siis, kui premissid on tõesed ja süntaks on korrektne; induktiivsed järeldused on tugeva probabilistliku alusega, kuid mitte garanteeritud; abduktiivsed järeldused väärtustavad parima olemasoleva seletuse. Järeldusi kasutatakse laialdaselt teadustöös, õiguses ja akadeemilises kirjutamises ning nende selge esitamine aitab eristada andmed, tõendid ja loogilised tagajärjed.