isolatiivsete

Isolatiivsete ehk isolatiivvormide mõiste on keeleteaduses kirjeldatav kategooria, mis märgib isolatsiooni — tegu või ese, mis on teistest eraldatud või toimib üksinda. Semantiliselt väljendab isolatiivse vormi tähis üksi olemist või eraldatust ning võib rõhutada, et tegemist on üksikobjektiga või et tegevus leiab aset ilma kaasosalejateta. Isolatiivsed vormid võivad esineda erinevates sõnavormides: need võivad olla nimisõna, omadussõna või tegusõna moodudes, olenevalt keelest ja selle morfoloogilisest süsteemist.

Kuidas isolatiivsed vormid realiseeruvad, sõltub keelest. Mõnes keeles on isolatiivne tähis kinnitatud morfoemina sufiksi, prefiksi või klitina; teistes võivad isolatiivsed vormid olla seotud demonstratiivsete või privatiivsete moodidega ning realiseeruda lausendi kontekstis. Isolatiivsed moodid on suhteliselt haruldased ning nende täpne tähendus ja realiseerimine võivad varieeruda sõltuvalt keelest ja kirjandusest. Üldiselt peetakse isolatiivset kategooriat keerukaks ning see ei ole sama ulatuslikult standardiseeritud kui näiteks demonstratiivide või käänete kategooriad.

Isolatiivsete uurimine on peamiselt keelteerialine eriala, mis keskendub konkreetsete keelte morfoloogiliste süsteemide kirjeldamisele. Nende vormide mõistmine aitab selgitada, kuidas erinevad keeled väljendavad isolatsiooni või üksi olemist lausete ja lauselementide tasandil ning millised on nende semantilised ja pragmaatilised nüansid.