intressivahetustehingud

Intressivahetustehingud (intressivahetuse lepingud) on finantsderiiv, kus kaks osapoolt vahetavad omavahel rahavoogusid, mis põhinevad erinevatel intressimääradel, kasutades kindla notionaalse summa eest. Ühe osapoole kohustus on maksta fikseeritud intressi, teisel aga muutuvat intressi.

Struktuur hõlmab notionaalse summat, maksete tähtaegu ja maksede sagedust (näiteks iga kolme või kuue kuu tagant), fikseeritud intressi määra ning floating ehk muutuvat intressi, mis on seotud viiteintressiga (nt EURIBOR, SOFR). Tavaliselt toimuvad maksed neto category ja notional ei liigu; tähtis on rahavoogude vahetus, mitte põhiomandi edasikandmine.

Tüübid: plain vanilla swap – fikseeritud vs muutuv intress; basis swap – kahe erineva floating-indeksi vahelised rahavood; cross-currency swap – intressid makstakse erinevates valuutades ning põhiline mõiste võib sisaldada valuutakursside riske. Need vahendid kasutatakse nii riskide maandamiseks kui ka kulude optimeerimiseks, sõltuvalt ettevõtte või asutuse finantspositsioonist.

Osapooled ja turg: ettevõtted, pangad, fondid ja muud institutsioonid; turg on suuruselt peamiselt OTC (väljaspool korraldatud börsi), kuid mõistlike tüüpide jaoks on olemas kliiring ja standardiseeritud kokkulepitud vormid. Lepingud sõlmitakse ISDA master lepingu alusel, mis hõlmab lisamkajad ja tagatisnõuded (CSA) ning võimalust kasutada marginimakseid.

Riskid ja reguleerimine: peamised riskid on kontrahterrisk (vastastikrisk), intressimäärarisk ja likviidsusrisk ning baasrisk. Pärast finantskriisi 2008 on tugevnenud reguleerimine, suurenev keskne kliiring ning tagatise nõuded, mis on muutnud intressivahetustehingute süsteemi turvalisemaks.