innovatsioonisüsteemid

Innovatsioonisüsteemid on keerukas koostöövõrk, mis hõlmab valdkonna- ja riigitasandi institutsioone, ettevõtteid, akadeemilisi ülikoole ja uurimiskeskusi, finantseerimissüsteeme ning sotsiaalseid tingimusi. Nende eesmärk on luua, levitada ja rakendada uut teadmust ning tehnoloogiaid, mis parandavad tootlikkust ja elukvaliteeti.

Süsteem koosneb mitmest põhilisest komponendist: inimkapital ja oskused; teadus- ja arendusaktiviteet ning nende teadmiste komertsialiseerimine; finantseerimissüsteemid; ettevõtlus- ja tööstusalased võrgustikud; avalik poliitika ja regulatiivne raamistik; infrastruktuur, standardid ja andmete jagamise mehhanismid; ning nõudluse moodustamine, mis suunab investeeringuid.

Rahvuslikku innovatsioonisüsteemi (NIS) peetakse sageli keskseks, kuid tähtis on ka piirkondlik ja sektoraalne lähenemine ning avatud innovatsiooni ja kolmik-heeliksi printsiibid, kus ülikoolid, ettevõtted ja valitsus koos loovad teadmiste ökosüsteemi.

Riikide ja piirkondade poliitika eesmärk on soodustada teadus- ja arendustegevust, pakkuda finantsitoetusi, maksusoodustusi, avaliku tellimise kaudu nõudluse suunamist ning tipptasemel intellektuaalomandi ja standardite raame. Hindamine ja tulemuste mõõtmine kasutab parimaid näitajaid nagu patendid, teaduspublikatsioonid, start-upide teke ja tootlikkus.

Innovatsioonisüsteemide mõju on suur majanduskasv ja konkurentsivõime tõus, kuid nende toimimist võivad piirata koordinatsiooniprobleemid, ebaühtlane ligipääs ressursidele, regulatiivne viivitamine ning andmete, privaatsuse ja turvalisuse küsimused.

Kui näiteid, siis Eesti digitaalne riikide teenuste ökosüsteem ja põhjamaade koostöömudelid illustreerivad, kuidas investeeringud haridusse, uurimisse ja koostöövõrgustikesse võivad kaasa tuua pikaajalist majanduslikku kasvu.