immuunreaktsioonides

Immuunsreaktsioonid ehk immuunsüsteemi reageeringud on organismi vastused võõrmaterjalidele, näiteks viirustele, bakteritele ja seenetele, ning mõnedele enda kudede muutustele. Neid mehhanisme eristatakse kahe taseme järgi: kaasasündinud immuunsus ja kohanduv (omandatud) immuunsus. Kaasasündinud immuunsus reageerib kiiresti ning kasutab barjääre, fagotsüüte, komplementi ja põletikku; kohanduv immuunsus on spetsiifiline, tekitab immunoloogilist mälu ja pakub püsivat kaitset.

Kaasasündinud immuunsus hõlmab neutrofiile, makrofaage ja dendriitrakud. Need reageerivad üldistele signaalidele, eraldavad tsütokiine ja käivitavad põletikulise reageeringu. Põletik meelitab kaitserakke infektsioonitsoonile või vigastuskohale ja aitab kaasa nende toimimise alustamisele. Liigne põletik võib siiski põhjustada kudede kahjustusi.

Kohanduv immuunsus on spetsiifiline ja mälu kujundav. B-rakud toodavad antikehi, mis seovad ja neutraliseerivad patogeene; T-rakud aitavad koostoimeid ning võivad viia infektsioonirakkude hävitamiseni. Pärast esmast kokkupuudet tekib immunoloogiline mälu, mis vähendab haiguse raskust ja kaitse ulatust järgmiste infektsioonide korral.

Hüpersensitiivsuse ehk allergiliste reaktsioonide klasifikatsioon jaguneb nelja tüüpi: I tüüp on kiire IgE vahendatud reaktsioon, nt õietolmuallergia või anafülaksia; II tüüp on antikeha-vahendatud kahju; III tüüp on immuunkompleksidega seotud põletik; IV tüüp on hilinenud, T-rakuline vastus, nt kontaktdermatiit.

Autoimmuunne reaktsioon tekib, kui immuunsüsteem ründab enda kudesid. Tolerants ja immuunsuse kontroll tagavad, et enda kuded ei satuks rünnaku alla; regulatoorsed T-rakud ja teised mehhanismid hoiavad autoimmuunsete reaktsioonide vastu. Häired võivad põhjustada haigusi nagu reumatoidartriit, I tüüpi diabeet ja mitmed kroonilised põletikulised seisundid.