immunomodulaatorid

Immunomodulaatorid on immuunsüsteemi aktiivsust muutevad ained, mis võivad immuunreaktsiooni suurendada või maha suruda. Need hõlmavad nii bioloogilisi aineid kui ka väiksemaid molekulid ning neid kasutatakse erinevates meditsiinivaldkondades.

Immunomodulaatorid jagunevad peamiselt järgmiselt: immunostimulandid (nt interferoonid, interleukiinid ja granulotsüütide kolooniat stimuleerivad tegurid), immunosupressandid (nt tsüklosporiin, takrolimus, sirolimus, metotreksaat, mykofenolaat mofetiil, kortikosteroidid) ning immunomodulaatorid, mida tihti nimetatakse IMiD-deks (nt talidomide derivaadid lenalidomide ja pomalidomide). Bioloogilised ravimid hõlmavad monoklonaalseid antikehi (nt rituximab) ja tsütokiinide või nende retseptorite toimet modifitseerivaid aineid ning checkpoint-inhibiitoreid (nt pembrolizumab). Lisaks on olemas ka TNF-inhibiitoreid (nt infliximab, adalimumab), mida kasutatakse mõnede autoimmuunhaiguste ravis.

Rakendused hõlmavad autoimmuunhaiguste ravi, elundisiirdamise järgsed immuunsuse kontrolli, vähivastast immuunteraapiat ning mõnel juhul infektsioonide ravis lisanduvat ravi. Immunomodulaatorite toime võib mõjutada erinevaid immuunsüsteemi osi, sealhulgas T- ja B-rakkude funktsiooni, tsütokiinide tootmist ja antigeeni esitlemist.

Kaasnähud ja riskid on olulised: suurenenud infektsiooniriski, mitmesugused toksilisused ja mõnel juhul suureneb ka maligniteedi risk. Ravi ajal jälgitakse vereanalüüse, maksafunktsiooni, neerufunktsiooni ja teisi näitajaid ning vajadusel hinnatakse ravimite omavahelisi koostoimeid. Mõned immunomodulaatorid võivad raseduse ajal olla ohtlikud, mistõttu arvestatakse riskide ja kasude tasakaaluga ravi kavandamisel.