hydroksylapatitt

Hydroksülapatitt (Ca10(PO4)6(OH)2) on apatiidi mineraalide rühmast pärit kaltsiumfosfaat, mis koosneb peamiselt kaltsiumist, fosforist ja hüdroksiidioonidest. Ta on luude ja hammaste peamine mineraalne koostis ning esineb looduses peamiselt luudes ja hammaste emailis. Kristallistruktuur on peamiselt hexagonaalne ning mineraal on tuntavalt stabiilne ning vähese lahustuvusega füsioloogilistes tingimustes.

Bioloogilises kontekstis moodustab hydroksülapatitt bone mineraliksi suure osa luustiku mineraalsest osast. See annab luudele ja hammastele kõvaduse ning toimib osteokonduktiivsena ehk suunab luukoe kasvu ja parandamist. Looduslikult on see sageli karbonaadsubstitueeritud hydroksülapatitt, mis sarnaneb inimese luu mineraaliga ning mõjutab lahustuvust ja bioaktiivsust.

Meditsiinis ja hambaravis kasutatakse hydroksülapatitti laialdaselt. See toimib luu graftide täiteainena, kattekihina implantaatide pinnal ja suures osas kui kaltsiumfosfaatkerami, mis soodustab luuosseo­­integreerumist. Sünteetilised vormid võimaldavad kontrollitud mineraalset asendust ning erinevad koostised (nt resorbeeruvad või osaliselt resorbeeruvad materjalid) sobivad erinevatele ravimeetoditele. OH-iooni asendamine F-ga loob fluorohüdropatsiitide vorme, karbonaadsubstitutsioon aga muudab luu-sarnaseid omadusi ja lahustuvust.

Hydroksülapatit on seetõttu oluline materjal biomeditsiinis ja hambaravis, pakkudes biokompatibiliteeti, osteokonduktiivsust ning laia kasutusvõimalust luuusenduste ja hammaste rekonstrueerimise kontekstis.