humanitaarõigused

Humanitaarõigused ehk rahvusvaheline humanitaarõigus on relvastatud konfliktide ajal kehtivate reegide kogum, mille eesmärk on piirata konflikti kahjusid, kaitsta tsiviilisikuid ja teisi haavatavaid isikuid ning tagada humanitaarabi kiire ja ohutu liikumine. See õigusvaldkond keskendub eelkõige haavatute kaitsele, meditsiini- ja humanitaarorganisatsioonide toimimise turvalisusele ning keelab või piirab teatud relvi ja võtteid, mida sõja ajal kasutusele võetakse.

Peamised allikad ja instrumentsid on Genfi konventsioonid (1949) ja nende protokollid, Haag Konventsioonid ning tavaõigus. Rahvusvaheline humanitaarõigus arendab end edasi koostöös rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu Rahvusvaheline Punane Rist ja Punane Poolkuu, ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga. Õiguslik raamistik hõlmab nii riikide kui ka relvakonfliktide kõrval toimivate isikute õigusi ning kustutab või piirab konkreetseid currüllaid ja keelde.

Peamised põhimõtted hõlmavad eraldamist (tsiviilisikute ja võitlejate eristamine), proportsionaalsust (kasutatava jõu suurus peab olema proportsionaalne eesmärgile), ettevaatusabinõusid (enne rünnakuid tehtud kaalutlus ja ohvrite vältimine) ning inimlikkust (inimelu ja väärikuse austamine). Lisaks kaitse tsiviilisikutele, haavatutele, meditsiiniisikutele, kinnipeetavatele ning humanitaarabi ja kultuuripärandi kaitsele.

Rakendamine ja väljakutsed hõlmavad rikkumisi, vastutust ja järelevalvet. Rahvusvaheline kriminaalõigus, sealhulgas riiklikud kohtud ja rahvusvaheline kriminaalkohtu süsteem (ICC), tegeleb sõjakuritegude ja teiste rahvusvahelise õiguse rikkujatega. Konfliktide ajal esineb raskusi pääsul humanitaarrabile, piiratud ressurssidel ning riiklike ja rahvusvaheliste mehhanismide eri tõlgenduste tõttu.