hingamisparameetreid

Hingamisparameetrid on mõõdetavad väärtused, mis iseloomustavad inimese hingamissüsteemi toimimist ja tõhusust. Neid kasutatakse peamiselt kliinilises praktikas hingamispuudulikkuse diagnoosimiseks, haiguse raskusastme hindamiseks ja ravi efektiivsuse jälgimiseks. Olulisemate hingamisparameetrite hulka kuuluvad hingamissagedus, hingamisruumala, elutähtis maht, forsseeritud väljahingamisruumala esimesel sekundil (FEV1), forsseeritud elutähtis maht (FVC) ja hingamisreserv.

Hingamissagedus ehk respiraatoriline sagedus on ühe minuti jooksul toimuvate hingamistegevuste arv. Tavaliselt täiskasvanul puhkeolekus on see 12–20 hingetõmmet minutis. Hingamisruumala on ühe hingetõmbega sisse või välja hingatav õhu maht, mis on keskmiselt umbes 500 ml. Elutähtis maht (VC) on maksimaalne õhu maht, mida saab pärast sügavaimat sissehingamist jõuga välja hingata. FEV1 on oluline kopsu funktsiooni test, mis näitab, kui palju õhku saab inimene välja hingata esimese sekundiga pärast maksimaalset sissehingamist. FVC on maksimaalne õhu maht, mille inimene saab välja hingata pärast maksimaalset sissehingamist.

Hingamisreserv väljendab maksimaalset võimalikku hingamist, mida inimene suudab saavutada võrreldes puhkeoleku hingamisega. Nende parameetrite kõrvalekalded normist võivad viidata erinevatele hingamisteede haigustele, nagu astma, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK), kopsupõletik või neuromuskulaarsed häired, mis mõjutavad hingamislihast. Spiromeetria on peamine meetod nende parameetrite mõõtmiseks.