helirõhk

Helirõhk on heli levimisel tekkiv õhu rõhu kõikumus, mis kõrvalekub tavapärasest atmosfääri rõhust. See on ajaliselt muutuva suurus ja seda mõõdetakse pascalites (Pa). Helirõhk võib olla nii positiivne kui negatiivne, sõltuvalt helilaine faasist.

Helirõhku kasutatakse helirõhu taseme (Lp) kirjeldamiseks, mis mõõdetakse detsibellides (dB) viitega p0 = 20 mikropascal (µPa) õhus. Lp = 20 log10(p/p0). Kui helilaine on sinusoid, on p_peak = sqrt(2) p_rms. Suurel helirõhul on suurem helitajutavus, kuid tegelik kogemus sõltub ka sagedusest ja kuulmisvõimest.

Helirõhk erineb heliintensiivsusest (intensity). Heliintensiivsus I = p^2 / (ρ c) sõltub nii helirõhust kui ka keskkonnast: ρ on õhu tihedus ja c on helikiirus.

Kasutusvaldkonnad ja näited: Läve helirõhuks on peaaegu kuulm, 20 µPa, mis vastab 0 dB SPL. Tavaline vestlus on umbes 60 dB SPL, linnasõidukoridorid 70–85 dB SPL, rock-konserdid sageli 100–110 dB SPL. Pikalt kestvas müras soovitatakse hoiduda kõrgemast kui umbes 85 dB SPL.

Mõõtmine ja standardid: Helirõhku mõõdetakse mikrofonid kasutades ning tulemused esitatakse tavaliselt SPL-na. Kasutatakse erinevaid kaalutud vorme, kõige levinum on A-kaalutus (dBA), mis peegeldab inimkõrva tundlikkust erinevates sagedustes. Õppetöö ja standardid: ISO ja IEC standardiseerivad meetodeid.