häälikuharmoonia

Häälikuharmoonia on fonoloogiline nähtus, mille käigus häälikute artikulatoorsed omadused ühtlustuvad või koostoimes mõjutavad üksteist, et tekiks kooskõlaline ja siledam helilaad sõnas või morfemide piiril. See võib avalduda nii sõnasiseselt kui ka morfeemide piiridel, ning keskne on võime, et ühe hääliku tunnused kanduvad edasi ümbritsevatesse häälikutesse ja seeläbi tekib ühtne heliline muster.

Häälikuharmoonia hõlmab erinevaid mehhanisme, millest kõige levinum on assimilatsioon. Assimilatsioonis kohanduvad häälikud üksteisega vastavalt nende artikulatoorsetele omadustele, näiteks häälduslikul tasandil võib häältest või hääletoonidest sõltuvalt kujuneda ühtne jada. Samuti võivad toimuda koha või kõlaga seotud muutused (artikulatsioonikoht, palataliseerumine, nasaliseerumine jne), mis viivad häälikute suurema sarnasuse poole. Mõnel juhul võivad need protsessid ulatuda morfemide piiridele ja muuta sõnade või ühendite hääldust märkimisväärselt.

Häälikuharmoonia erineb vokaalharmooniast, kuna keskendub peamiselt konsonantide omaduste kooskõlastamisele ning nende vahelistesse järjestustesse mõjuvatele mehhanismidele. Tipphetked hõlmavad nii lokaalseid kui ka kaugemaid assimilatsioonireegleid ning neid kirjeldatakse erinevates teoreetilistes raamistikides, sealhulgas automaatsetes jaconstraint-põhistes mudelites. Häälikuharmoonia on tähtis osa keelte fonoloogiast, morfophonoloogiast ja keelte õpetamisest ning see ilmneb eri keeltes erinevates vormides ja ulatustes.