grafiitpliiatsid

Grafiitpliiatsid on kirjutus- ja joonistamisvahendid, mille südamik koosneb grafiidist ja savist ning on paigutatud puidust või muust karbist. Grafiidi ja savi suhe määrab pliiatsi kõvaduse ja tumeduse. Südamik on tavaliselt ümbritsetud puidust vardaga, mille ots teritatakse enne kasutamist.

Koostis ja tootmine: grafiit-savi segu vormitakse sobiva paksusega südamikuks, mis seejärel surutakse puidust varda vahele ja lõigatakse pliiatsi pikkuseks. Puit on tavaliselt lõigatav ja teritatav, mis tagab pliiatsi tugevuse ning hea kontrolli kirjutamisel ja joonistamisel.

Kõvaduse skaala ja tähistused: H-kõvad pliiatsid jätavad heleda, peaaegu kustutusejoone; B-kõvad pliiatsid jätavad tumedama ja pehmemjoone; HB on keskne ja sageli kooliskäimiseks sobiv; F tähistab “fine point”. Tüüpilamsed komplektid hõlmavad vahemikke 2H kuni 6H ja 2B kuni 8B, sõltuvalt tootjast.

Kasutus ja valiik: koolis kasutatakse sageli HB või 2B, et kirja panemine oleks lihtne ja kustutatav; kunstnikud eelistavad laiemat kõvaduste valikut varjutamiseks ja varjude tekitamiseks; arhitektid hindavad H- ja 2H-pliiatseid joonise täpsuse tõttu.

Ajalugu lühidalt: grafiitpliiatsite ajalugu ulatub 16. sajandi lõppu Inglismaal Borrowdale'i piirkonna grafiidi avastamiseni. Grafiidi ja savi ühend lisati hiljem, mis aitas standardiseerida kirjutus- ja joonistusvahendi omadusi ning kaasa tõi kaasaegse pliiatsite tootmise.