glasuurimistehnikaid

Glasuurimistehnikaid kirjeldab kogum meetodeid, mida kasutatakse keramika- ja portselanitoodete glasuuride valmistamiseks, pealekandmiseks ja viimistlemiseks enne kütmist. Need hõlmavad koostiste valikut, segamist, erinevaid pealekandmisviise ning kütteseadmete kasutamist. Lõpptulemus oleneb glasuuride koostisest ning kütteseadistuse tingimustest ja temperatuurist.

Glasuuride koostisosad on tavaliselt klaas (silikaat), sulavust suurendavad ained ja alumiiniumioksiid; värvitoonid saadakse metall-oksiidide lisanditest. Glasuurid võivad olla läbipaistvad või katvad ning neid valmistatakse pastadena või suspensioonidena.

Peamised pealekandmistehnikaid on uputamine (glasuuride sukeldamine), harjaga pealekandmine, pihustamine ja tilgutamine. Uputamine sobib suuremate esemete jaoks ja tagab ühtlase katte; harjaga pealekandmine võimaldab luua kontraste ja mustreid; pihustamine annab õhukese ja ühtlase pinna; tilgutamine tekitab dekoratiivseid jälgi ja tekstuure.

Kui glasuur on küpsetatud, muutub see sulanud glasuuriks; lõpptulemus võib olla läikiv, matt või poolläikiv. Efektid nagu kristalliseerumine või muud tekstuuriefektid sõltuvad koostisest, kandmisviisist ja küttest. Glasuurimistehnikaid kasutatakse nii traditsioonilises kui kaasaegses keramikas, et saavutada soovitud värv, läiget ja pind.