gaaskeevitus

Gaaskeevitus, või gas welding, on keevitusprotsess, kus sulametalli külgede kuumutamiseks kasutatakse kütusgaasi ja hapniku põletamisest tekkinud leekki. Baasmaterjalid võivad sulada ning sageli lisatakse täitevardaid, et moodustada keev seam. Erinevalt paljudest lõikel ja keevitusprotsessidest sõltub gaaskeevitus peamiselt leeklambist tekkivast kuumusest ning kaitsestruktuuri ei ole vaja eraldi kaitsegaasidega.

Seadmed ja tööpõhimõte. Gaaskeevitusel kasutatakse oksü- või oksügeni (oxy-fuel) leekorbi aparaati koos reguleeritavate gaasiga reguleerijate ja voolikute süsteemiga. Ainus kahest gaasist kõige sagedamini kasutatav kombinatsioon on etüleeni või propaani ning hapnik, kuigi on kasutatud ka teisi segusid. Leek võib olla neutraalne, oksüdeeriv või karbureeriv, olenevalt gaaside suhetest. Võti on leeklambi kaugus ja vahemaa materjali kuumutamisel ning täitevardaid kasutatakse sageli, et vältida liigset pragunemist või nõrkusi.

Materjalid ja kasutuspiirkonnad. Gaaskeevitus sobib peamiselt metallide, sealhulgas terase, malmi ning mõnede mitteferrosmaterjalide puhul. See on eriti kasulik väikeste detailide, reparatsiooni ja kunstilise metalniitööd tehistrylites. Keerukamate või paksude ühenduste puhul võib olla kiirem ning kontrollitum kasutada teiste keevitusprotsesside, kuid gaaskeevitus on endiselt tööriist, mis annab head manööverdamisvõimalused välitingimustes.

Ohutus ja piirangud. Gaaskeevitus nõuab head ventilatsiooni, tuleohutust ning isikukaitsevahendeid. Ohutusseisundite hulka kuuluvad lõõtsad, gaaside lekked ja tulekahju risk, seetõttu tuleb kasutada sobivaid sulgusid, kustutusseadmeid ja õiget koolitust. Protsessi puhul on oluline järgida kohalikke ohutusstandardeid ja juhiseid.

Lühidalt öeldes on gaaskeevitus klassikaline, lihtne ja portatiivne keevitusmeetod, mida kasutatakse spetsiifilistes rakendustes ning mis nõuab hoolikat käsitsemist ja ohutust.