friktsioon

Friktsioon on vastupanujõud, mis takistab kahe keha suhtelist liikumist või selle tekkimist, kui need on kontaktpinnad. Friktsioon tekib pindade mikrohaarde, adhesioonijõudude ning materjalide deformeerumise tõttu ning selle mõju on oluline mehhaanilistes süsteemides, masinaehituses ja igapäevases kasutuses.

Friktsioon jaguneb peamiselt statiliseks ja kineetiliseks (liikuvaks) friktsiooniks; mõnikord eristatakse ka rollimisfriktsiooni. Statiline friktsioon ilmneb enne liikumise algust; selle maksimaalne jõud on F ≤ μ_s N. Kui liikumine tekib, avaldub kineetiline friktsioon ja jõud on ligikaudu F = μ_k N. Tavaliselt μ_s > μ_k.

Koefitsientide väärtused sõltuvad materjalide paarist, pindade tekstuurist, määrdeainest, temperatuurist ja saasteainetest. Friktsiooni suurus ei sõltu otseselt kontaktpinna suurusest ning see võib muutuda kiiruse, oleku ja määrimisolude muutudes. Määrdeaine lisamine võib friktsiooni märkimisväärselt vähendada, kas hüdrodünaamilise või piir-määrimise teel.

Friktsioon on keskne valdkond triboloogias, mis uurib friktsiooni, kulumist ja määrimist. Friktsioon mõjutab energiakaod, töökindlust ning pidurdus- ja haarduvust. Disaini ja hoolduse kontekstis püütakse friktsiooni kontrollida, kasutades määrdeaineid, pindade töötlemist, materjalikombinatsioone ja optimeeritud geomeetriat.

Termin friktsioon on võetud inglise keelest friction, mis omakorda tuleneb ladina sõnast friccio tähendusega hõõruda.