finantsderivaadide

Finantsderivaadid on finantslepingud, mille väärtus tuleneb alusvara, nagu näiteks aktsiad, võlakirjad, toorained, valuutad või intressimäärad, hindade liikumisest. Need lepingud ei oma iseseisvat väärtust, vaid nende väärtus on tuletatud teise finantsaktiivse väärtusest.

Derivaate kasutatakse mitmel eesmärgil, sealhulgas riskide maandamiseks ehk hedginguks, spekuleerimiseks ja arbitraaži tegemiseks. Hedgingu abil saavad investorid või ettevõtted kaitsta end potentsiaalsete kahjude eest, mis võivad tekkida alusvara hinnakõikumistest. Spekuleerijad aga püüavad teenida kasumit alusvara hinnamuutustest prognoosides. Arbitraaž kasutab ära erinevate turgude hinnaerinevusi, et riskivabalt kasumit teenida.

Enamlevinud finantsderivaatide tüüpide hulka kuuluvad optsioonid, futuurid, forward-lepingud ja vahetustehingud (swaps). Optsioonid annavad omanikule õiguse, kuid mitte kohustuse osta või müüa alusvara kindlaksmääratud hinnaga teatud tähtajaks. Futuurid ja forward-lepingud on kokkulepped osta või müüa alusvara kindlaksmääratud hinnaga tulevikus. Vahetustehingud on kokkulepped vahetada tulevikus rahavoogusid, mis on sageli seotud intressimäärade või valuutadega.

Finantsderivaadid võivad olla keerulised finantsinstrumendid, millega kaasneb oluline risk. Nende hindamine ja juhtimine nõuab spetsiifilisi teadmisi ja kogemusi.