excitotoksilisust

Exicitotoksilisus ehk excitotoksilisus on närvisüsteemi kahjustus või surm, mis tekib glutamaadi liigse toime tõttu. Glutamaat on peamine eksitoorne neurotransmitter kesknärvisüsteemis, ning selle vabanemist ja sünapsist puhastamist kontrollivad neuronid ja astrotsüüdid. Kui glutamaadi taset sünapsis või selle eemaldusmehhanisme kahjustatakse, suureneb neurotransmitteri stimuleeritus.

Liigne glutamaadi retseptorite stimuleerimine (peamiselt NMDA-, AMPA- ja kainaatretseptorid) põhjustab postsünaptilise kaltsiumi sissevoolu. Kaltsiumi liig vallandab mitokondriaalse stressi, ensüümide (lipaasid, proteaasid, endonukleaasid) aktiveerimise ning vabade radikaalide teket. See viib rakkudes energiahäiretele, valkude ja lipiidide kõrvalekaldele ning lõpuks rakusurma, mis võib toimuda nekroosi või apoptoosi kaudu. Pikaajaline excitotoksilisus on seotud neuronite kaotuse ja kognitiivsete häirete süvenemisega.

Kliinilised kontekstid hõlmavad isheemiat ja aju traumajärgsed vigastused, hüpoksia ning epilepsia. Lisaks on excitotoksilisus seotud erinevate neurodegeneratiivsete haigustega, nagu Alzheimeri tõbi, ALS ja hepatiinne entsefalopaatia. Kaitse mehhanismid hõlmavad astrotsüütide transporteri töö hoidmist ning glutamaadi puhastuse ja kaltsiumi tasakaalu säilitamist.

Ravivõimalused keskenduvad glutamaadi vabanemise piiramisele või NMDA- ja AMPA-retseptorite antagonismile. Näiteks memantine on NMDA-retseptori antagonist, mis on kasutusel teatud vormides neurodegeneratiivsetes haigustes. Võimalikud strateegiad hõlmavad ka ravimeid, mis vähendavad glutamaadi tootmist või release’i ning neuroprotektiivseid meetmeid, mida jätkuvalt uuritakse.